Mudlum – "Mitte ainult minu tädi Ellen"
Mudlumi "Poola poisid" oli käesoleva aasta üks eredamaid elamusi, mis tõstis ta minu jaoks hetkel Eesti kõige huvitavamaks kirjanikuks. "Elleni" ostsin seega süvenemata. 25 LK hiljem olin valmis käesoleva raamatu teisele poole tuba lennutama. Mida kuradit. See pidi olema ju skisofreeniasse haigestunud Elleni lugu. Kus on lugu? Kus on absurdsed seiklused? Miks ma pean mingit bordoopunase nööbi kirjeldust lugema? Kuidas on selline lõputu asjade kirjeldamine kellelegi huvitav peale kirjutaja enda? Ja kurat 25 lk hiljem olin kui ära nõiutud. Märkamatult libisesin Mudlumiga ühel sagedusel. Peaaegu lõpuni välja oli see sama sõltuvust tekitav kui korralik põnevik. Võib-olla viimane ots hakkas taas väsitama. Aga isegi see tundus kuidagi tervikule kaasa aitavat. Nagu ema viimane etapp, kus suurele kohvijoojale isegi kohv enam ei isuta. Žanrit on raske määratleda. Pealiskaudselt on ju tegemist mittelineaarsete mälestustega. Aga mõjub pigem kui Mudlumi eneseotsing, käsitledes ...