Mudlum – "Mitte ainult minu tädi Ellen"

Mudlumi "Poola poisid" oli käesoleva aasta üks eredamaid elamusi, mis tõstis ta minu jaoks hetkel Eesti kõige huvitavamaks kirjanikuks. "Elleni" ostsin seega süvenemata.

25 LK hiljem olin valmis käesoleva raamatu teisele poole tuba lennutama. Mida kuradit. See pidi olema ju skisofreeniasse haigestunud Elleni lugu. Kus on lugu? Kus on absurdsed seiklused? Miks ma pean mingit bordoopunase nööbi kirjeldust lugema? Kuidas on selline lõputu asjade kirjeldamine kellelegi huvitav peale kirjutaja enda? Ja kurat 25 lk hiljem olin kui ära nõiutud. Märkamatult libisesin Mudlumiga ühel sagedusel. Peaaegu lõpuni välja oli see sama sõltuvust tekitav kui korralik põnevik. Võib-olla viimane ots hakkas taas väsitama. Aga isegi see tundus kuidagi tervikule kaasa aitavat. Nagu ema viimane etapp, kus suurele kohvijoojale isegi kohv enam ei isuta.

Žanrit on raske määratleda. Pealiskaudselt on ju tegemist mittelineaarsete mälestustega. Aga mõjub pigem kui Mudlumi eneseotsing, käsitledes spiraalselt neid küsimusi, millega üksi olevad inimesed (rohkem) tegelevad.

Miks ma selline olen?  Mis minust saab? Kas ma muutun Elleniks? Oma emaks? Kui jah, siis kas ma peaks seda kartma või ootama?

Vastuseid muidugi ei ole ega tule. End fatalistiks nimetav Mudlum lõpuks ju neid ei ootagi. Saab mis saab. Kõik, mis tuleb on ühteviisi suurepärane ja kohutav.

Mudlum kirjutab äärmiselt mõjusalt, sest ma ei näe niite, kleepimiskohti ja manipuleerimist. Raamat ei ole komponeeritud tooteks. Isegi keelekasutus hüpleb poeesia ja internetikeele vahel. Aga see ei mõju lohakuse, vaid inimlikkusena, mida saab kohata ainult tekstis. Ebatäiusliku ja poolikuna.

"Mitte ainult minu tädi Ellen" mõjub kriipivalt ausalt, milleni on väga raske jõuda. Ükskõik, kas sa kirjutad või mitte. Vaevalt Mudlumgi päris kohale jõuab.